Teenekas laulja tegi tartlastele kummarduse

01.12.2009
Alo Põldmäe, Helilooja

Bassbariton Mati Palm on tartlastele vana tuttav. Kontsert Tartu Ülikooli aulas oli teeneka laulja tervitus ja ühtlasi kummardus Tartu publikule.

Nimelt tähistas nüüdne esinemine tema 45 aasta tagust, Tallinna konservatooriumi üliõpilasena antud esimest soolokontserti siinsamas aulas 8. aprillil 1964.

Eelmise nädala kontserdi sümboolset sidet Tartuga tähistas seegi, et see oli lülitatud Elleri-nimelise Tartu Muusikakooli aastapäeva sündmuste ritta. Nii kontserdi korraldajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial kui ka Elleri koolil on tänavu 90. aastapäev.

Mitmekülgne solist

Mati Palmi tunneme kui mitmekülgsete võimetega solisti, kes valdab võrdselt ooperi-, oratooriumi- ja soolalaulu repertuaari. Ta on enda kohta öelnud: «Ooper on mu südametunnistus, oratoorium mu armastus, kammerlaul mu hobi.»

Ta on andnud üle 400 soolokontserti Eestis ja teistes Baltimaades, Moskva ja Leningradi esindussaalides ning ka kaugemate maade tuntud kontserdipaikades nagu Glenn Gouldi stuudio Torontos või Havanna Rahvusmuuseumi saal.

Palju tähelepanu on Palm pühendanud vokaalloomingu tervikprogrammidele, andes sellest žanrist ülevaateid tihti omanäolisest vaatenurgast, milles on olnud harivaid ivasid spetsialistidelegi. Need on haaranud väga erinevaid ajastuid ja tekitanud pidevalt huvi ka väljaspool Eestit.

Aastast 1967 on Palmi lauljatee olnud seotud rahvusooper Estoniaga.

Ta on loonud üle 70 eriilmelise rolli, neist korduvalt suurtel rahvusvahelistel lavadel Hollandlasena (Wagneri «Lendav Hollandlane»), Gre­minina (Tšaikovski «Padaemand»), Basiliona (Rossini «Sevilla habemeajaja»), reas rollides Mussorgski ja Verdi ooperites.

Stiilne kava

Tartu Ülikooli aula stiilselt koostatud kontserdi esimene pool sisaldas eesti muusika klassikasse kuuluvaid romansse. Teise poole täitis põhiliselt itaalia muusika.

Kontserti avama oli valitud Artur Kapi igihaljast armastuse värskust kiirgav sajandivanune «Metsateel». See laul on tõeline kullafondi esindaja ja küllap veel tulevikuski heliloojaile eeskujuks, kuidas ühendada annet, inspiratsiooni ja tundeid.

Järgnes mitmeid lausa põnevaid romansse, näiteks Mart Saare «Vaikus», millest kiirgas ekspressiivset sisemist dramaatikat, ja laul sai veel teise, tugevate tagamaadega tähenduse. Või Eugen Kapi kuulama sundivad suure tõusuga «Kutsumine» ja eesti atonaalse muusika pärl «Lilled».

Eesti laulude ploki lõpetasid kaks Villem Kapi romanssi, «Kui lõpeb suvepäeva viimne vine» ja «Rannal». Neist viimane sisaldas tuntud kantaadi «Põhjarannik» hingust ja mõjus sellisena lausa avastuslikult.

Itaallaste ammendamatust lauluvarast olid kontserdile valitud imeilusa meloodiaga Falconieri «Kaunid kiharad», terviklik ja suurt pintslitõmmet meenutav Scarlatti «Päikesesära Gangesel» ning enam ooperiheliloojana tuntud Bellini peene viimistlusega laulud «Valus mälestus» ja «Hõbedane kuu».

Barokiaja ooperi elurõõmust pakatav vaim täitis saali, kui kõlas pidulik aaria «Sind ülistan ja kuldan» Bononcini ooperist «Griselda». Järgnesid katked Bellini «Puritaanlastest», Verdi «Simon Bocca­negrast» ja nn leivanumbritena Gounod’ «Faustist» ja Rossini «Sevilla habemeajajast».

Ooperirollidega pääses kontserdil eriliselt mõjule Palmi ümberkehastumisvõime, oskus sisse elada väga erinevatesse karakteritesse. Nendega sai ta demonstreerida ka oma hääle täiskõla (mis oli muljetavaldav), oskust seda pingestada ja esile tuua dünaamilisi kontraste.

Väsimatu muusikarüütel

Tartu publik ei olnud aplausiga kitsi, et kiita Palmi kui väsimatut muusikarüütlit.

Haaravale kontserdielamusele aitas palju kaasa aula valge kontsertklaver Steinway, mille helidelaeka peeneks kõlavarahoidjaks – Mati Palmi ansamblipartneriks – oli Peep Lassmann.

http://www.tartupostimees.ee/?id=195493