EPL: Mati Palm laulis Šaljapini pidustustel

EPL 30.04.2013

Venemaal tähistati legendaarse bassilaulja Fjodor Šaljapini 140. sünniaastapäeva. 
Eestit esindas seal kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia laureaat Mati Palm, kes on pidustustel osalenud juba alates Šaljapini 100. sünniaastapäevast 1973. aastal.
http://www.epl.ee/news/kultuur/mati-palm-laulis-saljapini-pidustustel.d?id=66051254

Foto: Priit Simson

Festival „Vivat, muusika!" toob Tapa kultuurikoja lavale muusikalise klassika

Sellise nimetusega festival, mille korraldajaks on Tapal tegutsev muusikaklubi Orpheus, jätkab klassikalise kunsti tutvustamse traditsioone.

Klubi aktiivsed pooldajad mäletavad kümneaasta tagust klubi sündi, meeles on säravad kontserdid, kui Tapa lavale astusid sellised tuntud kultuuritegelased nagu Anne Veski, Silvi Vrait, Jüri Aarma, Diana Klass ja Jüri Homenja. Kindlasti mäletab publik koorilaulu ja lastemuusika festivale. Südant sojendasid „Seitsme vapra tenori" kontserdid, mida pühendasime kuulsale Luciano Pavarotti mälestusele.

Kahjuks, nn suureformi kontserdid on pealinnade ja muusikakeskuste kuulajatele palju kättesaadavamad, kui väikeste provintsilinnade ja alevite publikule. Sellise tähtsa missiooni võtavad enda kanda ühiskondlikud seltsid. Tapal on selleks klubi Orpheus, nüüd ka loominguline ühendus Koit.   Festival „Vivat, muusika!" toob kultuurikoja lavale muusikalise klassika 10. ja 11. novembril. 10. novembril toovad muusikalise külakosti Valentina Gontsarova ja Lia Denissova (klaver ja viiul). 11. novembril on Tapa publikul suurepärane võimalus kuulata Tallinna Muusikaakadeemia professorit Mati Palmi (bass-bariton) ja tema parimaid õpilasi - Roman Tservinko (bass-bariton) , Paavel Balakin (bass) ja Vjatseslav Reznitsenko (tenor).   Vjatseslav Reznitsenko on Tapa rahvale hästi tuttav, tema muusikaline kasv toimus meie silmade all. Vjatseslav oli klubi Orpheus mitme ürituse korraldaja ja külaline. Täna esineb noor tenor Eestis, Venemaal ja Ukrainas.   Roman Tservinko ja Paavel Balakin on Donetski ooperi teatri solistid, praegu töötavad mõlemad lauljad Rahvusooperi Estonia lavastustes - „Traviata", „Faust", „Manon-Lescaut" ja „Boheem". Mati Palmi osalus Tapa muusikafestivalil on suureks rõõmuks meile kõikidele. Maestro tähistas selle aasta jaanuaris oma 70. juubelisünnipäeva.   Rahvusooper Estonia tähistas Mati Palmi juubelit Verdi ooperi „Traviata" etendusega. Mati Palm on astunud lavale rohkem kui 70 erinevas ooperirollis, tema repertuaaris on 56 kantaati ja oratooriumi. Maestro on andnud üle 400 kontserdi meil ja raja taga. „Ooper on minu südametunnistus, oratoorium on minu armastus, kammerlaul jääb aga hobiks", ütleb Mati Palm.   Vaatamata pingelisele töögraafikule oli Mati Palm lahkelt nõus osalema Tapa klassikalise muusika festivalil.   Olete palutud muusika peole! Kontsert toimub kultuurikojas, algus kell 14.

Ljubov Laur, festivali korraldaja, EestiElu.ee

Mantel on päritud

EILi sari „Helisev muusika …”: Mati Palm ja Helin Kapten 15. XI Mustpeade maja valges saalis.

Aegu tagasi imetlesime Tiit Kuusiku karjääri kestvust, kui ta veel laulja kohta eakana oli säilitanud haruldase vormi ning esitas tervikuna Schuberti tsükli „Talvine teekond”. Tänavu 70. eluaastat tähistanud bassbariton Mati Palm andis äsja Tallinnas täismõõdulise kammerkontserdi koos oma partneri Lied’i-pianisti Helin Kapteniga. Palmi nimi on meie kontserdiafiššidelt lugeda 1964. aastast, mil ta veel üliõpilasena alustas kammerlaulja karjääri. Tema pikast lauljateest on palju kirjutatud, lauljat ka palju intervjueeritud ja ta on alati toonitanud oma edu allikana terveid eluviise ja spordimehe hinge. Seepärast tahan siinkohal lisada vaid ühe tema tegevusest väga olulise tahu, mida eriti ei ole alla kriipsutatud: ta on olnud 35 rahvusvahelise lauljate konkursi žüriiliige, nende seas sellised nagu Tšaikovski konkurss Moskvas, „Min On” Tōkyōs ja „Voci Verdiane” Itaalias – see on rahvusvaheline tunnustushinnang professor Palmile.

Kontserdilaval ei ole aga ükski laulja üksi, tema pianistist partner on täiesti eriline tegur koosloomingu õnnestumises, kindlasti olulisem kui dirigent laulja partnerina orkestri ees. Helin Kapten on oma meisterlikkuse tipus nii Lied’i-pianisti, korrepetiitori kui professorina. Just tema on olnud korrepetiitoriks rahvusvahelistel konkurssidel edukalt esinenud Ain Angerile, Aile Asszonyile, Rauno Elbile, Merle Silmatole jt eesti lauljale. Kapten on teinud koostööd selliste meisterlauljatega nagu Hans Georg Ahrens, Jenny Anvelt-Skarafoni, Shen-Xiang, Virgilijus Noreika – nimekiri on vägev ja sugugi mitte lõplik. Sellise partnerluse (võib ehk nimetada ka meisterpaariks) kinkis meile kontsert Mustpeade majas.

Mati Palm on alati pakkunud huvitavaid kavu, nii ka seekord. Kontserti alustati asjatult unustatud helilooja Georgi Sviridovi (1915–1998) romanssidega, nende hulgas helilooja läbimurdeteosed tsüklist Puškini sõnadele: „Talvine tee” ja „Sõites Isurimaale”, mis on pärit 1935. aastast. Sviridovi kaheksast romansist olidki need nimetatud meeldejäävamalt esitatud, no ja kindlasti ka vallatu „Kui punapõskne õun”. Teine seitsmene lauluplokk oli muidugi Schuberti sulest, neist ulatuslikum ballaad Goethe „Prometheuse” tekstile, ja ega ilma „Talvise teekonnata” ei mängi välja, niisiis ka „Tormine hommik”, „Viimne lootus” ja „Julgus” sellest tsüklist.

Kui Palm ei häbenenud ka kammermuusikas aeg-ajalt näidata, millised on ta tämbririkka hääle dünaamilised reservid, siis Kapten toetas lauljat targalt ning saali akustikat arvestavalt. Sviridov ja Schubert olid selle õhtu kammerlaulude autorid, aga ees olid veel Verdi aariad: Zaccaria palve „Nabuccost” ja Procida aaria „Sitsiilia verepulmast”. Hetkega muutus Mustpeade maja valge saal suureks ooperimajaks ning see oli vägev ja võimas – kõik registrid kannavad ja vorm on endiselt täielik. Pianistki oli korraga orkestri rollis ja Verdi partituurid kõlasid ka selles saalis absoluutselt kadudeta. Mati Palm on oma pikaajalist karjääri edukalt jätkamas ning me ei eksiks, kui näeksime just teda suurmeistrina Tiit Kuusiku mantlis.

Toomas Velmet 23.11.2012 Sirp

Ajakirjas "Muusika"

Virve Normeti lugu "Mati Palm 70" ilmus ajakirjas "Muusika" 7. juunil 2012.  

Tõeliselt suured tähistavad mitte juubelisünnipäeva, vaid juubeliaastat. Ka Mati Palmil on tänavune aasta majesteetlikult juubeliaasta, sest ei õnnitle teda ainult kolleegid, sõbrad ning austajad kodumaalt, vaid ka mitmest teisest riigist. Kaks paksu päevaraamatutäit fakte kõnelevad uskumatust hulgast esinemistest poole sajandi jooksul, millistes koosseisudes ja mis lavadel, kes dirigendipuldis ja kes partneriteks. Unikaalne materjal teatriloo ja muusikateatri uurijatele, rääkimata baasmaterjalist sellele, kes maestro Mati Palmist raamatu kirjutada võtab.

“Oma kunstnikutee alguseks pean kontserti Tartu ülikooli aulas koos Maarja Haameriga 1964. aastal. Minu teatristardiks oli leitnant Champlatreux’ osa Hervé operetis “Mamzelle Nitouche” 1966. aastal, olin siis veel IV kursuse üliõpilane. Seda osa mängisin mitukümmend korda Estonia teatris koos tolleaegsete operetistaaridega, ka Endel Pärnaga. See on tegelikult pannud aluse ka minu teatrieetikale. Teater on püha. See austus väljendus nii suhtlemises kui ka kümnetes igapäeva pisiasjades. Konservatooriumi lõputöö oli Sparafucile Verdi “Rigolettos”, nimiosas Georg Ots ja Tiit Kuusik. Need olid algusmomendid, mis sügavalt mõjusid ja ei kao kuhugi.  Edasi tulid rollid, igal aastal paar-kolm, nii on neid kokku saanud üle seitsmekümne.”
Mati Palm oma hästivalitsetud sügava bassbaritoniga on aastakümneid olnud Estonia teatri tugisammas. Ka kümnetes vokaalsümfooniliste suurvormide solistide ansamblites on ta olnud asendamatu.
“1960ndatest kuni 1990ndate aastateni ei olnud nii väga kombeks laenata soliste mujalt. Ja nad ei õigustagi alati ootusi. Neeme Järvi ja Roman Matsov said meie oma vokalistidest alati head ja töökindlad ansamblid kokku. Kuid samas olen ise olnud palju kordi  külalissolistiks välismaal.  Oratooriumides-kantaatides laulmist tuleb mul ka kokku üle poolesaja.”
Toon jutu tänasesse päeva. Väikeseks õigustuseks ütlen, et sellise faktirikkuse ees, nagu on Mati Palmi tööde-saavutuste loetelu, tunnen end abituna. Ainuüksi leksikonis  hõlmab see neli veergu imetihedat kirja! Rõhutaksin tema tööstiili juures veel üht aspekti – harjumust asjadest sportlikult mõelda. Nagu ta ütleb – esimese poole elust tegi ta tulemuslikult pärissporti, sportlaste ja ühingutega on ta seotud tänini. Küllap enesedistsipliin ja püüd “kiiremini-kõrgemale-kaugemale” on talle andnud oskuse ja jõu oma energiat jagada nii Muusikaakadeemia üliõpilaste kui ka teatritöö vahel. Ja üks eriline töölõik tema biograafias on töötamine rahvusvaheliste vokalistide konkursside žüriides. See on väga kõrgelt koteeritud kunstnike ja pedagoogide privileeg. Kokku on neid žüriisid nüüd juba 35.  Mõned näited: “Voci verdiani” Bussetos 1986, “Min On” Tokios 1987, Tšaikovski konkurss Moskvas 1990, 1998, 2000 ja 2002, Rimski-Korsakovi konkurss Peterburis 1998, 2000, 2002, Jelena Obraztsova konkurss Peterburis. Ta on olnud žürii liige kuuel Glinka-nimelisel konkursil ja paljudel lauluvõistlustel Eestis. Juubeliaastal oli ta žürii kaasesimees märtsis III rahvusvahelisel Štokolovi-nimelisel vokalistide konkursil Peterburis.
“Konkurssidel saad tuttavaks järjest uute põlvkondadega. Olen ju näinud läbi aastate areenile tulemas praeguseid suurusi, nagu Olga Borodina, Maria Guleghina ja Dmitri Hvorostovski jt. Samuti näed aastakümnete jooksul, kuidas muutuvad suundumused ja kuidas vene lauljad on nüüd kooli mõttes pilgu pööranud Saksa ja Austria poole, Itaalias käimine oli ju ammu moes. Keelekeskkonna tundmine ja tunnetamine on vene kõrgkultuuris väga olulisele kohale tõstetud. Maria teatris näiteks on saksakeelse ooperi jaoks ammu enne proovide algust palgatud coach, treener, kes teeb lauljatega kõva keeletrenni. Tegelikult on iseenesestmõistetav, et laulja kõneleb emakeelele lisaks vähemalt kolme-nelja keelt.

Juubeliaasta tõttu on mul kontsertide hulk suurem kui tava-aastal: Eestis, Venemaal ja Ukrainas. Ma olingi seadnud endale eesmärgi, et nelikümmend aastat põhikohaga teatritööd on täiesti piisav. Nüüd on raskuspunktid mujal. Veebruaris andsin Peep Lassmanniga soolokontserdi Peterburi Jaani kirikus, märtsis Moskvas, veel oli kaks esinemist Peterburis, üks neist Filharmoonia väikeses saalis konkursi avakontserdil. Samuti oli mul Harkovis rahvusvahelise Rahmaninovi ürituse raames kontsert, kus ma laulsin vene romansiklassika kõrval ka Artur ja Villem Kapi ning Mart Saare laule. Tuleb veel teisigi esinemisi.
Suutmise ja tahtega on nii, et kõigepealt see on geenidega kaasa antud ja teiseks õppeprotsessiga välja arendatud. Võrdlused teiste artistidega mobiliseerivad keskenduma: kui tema suudab, siis miks mina ei võiks suuta!”

Virve Normet

Maikuu muusikaõhtutel. Kirjutab muusikateadlane Ene Pilliroog.

Armastatud metsosopran Urve Tauts ja bassbariton Mati Palm on koos oma õpilastega esinenud Kaarli kirikus lausa reeglipäraselt.
Sellel kevadel on meil võimalus neid kuulata kahel järjestikusel teisipäeval: 8. mail esinevad Tallinna Toomklubi laulusolistid Urve Tautsi juhendamisel, 15. mail Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia laulutudengid, kes pühendavad oma kontserdi lauluprofessor Mati Palmi 70. sünnipäevale.
...
Et tänapäeval õpib Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias tudengeid mitmelt maalt, siis annab sellest rahvusvahelisest seltskonnast väikese ülevaate ka 15. mail toimuv professor Mati Palmi lauluklassi kontsert. Kaarli kirikus esinevad metsosopran Jing Jin (Hiina), bass Pavlo Balakin (Ukraina), baritonid Andrejs Krutojs (Läti) ning Grigori Seliverstov ja Kaarel Kukk Eestist. Nad kõik võtavad meie kontserdielust juba vägagi aktiivselt osa. Näiteks Donetskis džäss-saksofonistina oma muusikuteed alustanud Pavlo Balakin laulab Rahvusooper Estonia kooris ja on teinud ka rolle, sh Tolomeo (Händeli „Julius Caesar“), Kapten (Puccini „Manon Lescaut“) ja Markii (Verdi „Traviata“),
ettevalmistuses on Mefisto (Gounod’ „Faust“). Andrejs Krutojs on kontserdilauljana esinenud nii Riias kui Tallinnas, Grigori Seliverstov laulab Orthodox Singers’is ja Kaarel Kukk Savonlinna ooperikooris.
Koos oma õpilastega laulab 15. mail ka Mati Palm, esitades oratooriumiaariaid ja eesti romansse.
Kõigi solistide ansamblipartner on organist Piret Aidulo.
Kui ma pärisin professor Mati Palmilt, kus ta juubelikontserdid on toimunud, siis sain vastuseks auväärse loetelu. Nimetan toimumise järjekorras: Rahvusooper Estonia, Estonia kontserdisaal, Põlva muusikakool, Peterburi Jaani kirik, Paide Raekoda, Pärnu eakate keskus, Irina Arhipova nim Fondi saal Moskvas, Venemaa Herzeni nim Riikliku Pedagoogilise Instituudi saal Peterburis, Harkovi Filharmoonia saal, Kaarli kirik.

Ene Pilliroog, Kaarli koguduse kuukirjas.

Tuntud näitlejad laulsid Valgret

parnupostimees.ee kirjutab nii:

Laupäeva, 9 juuli õhtul nautis pea tuhatkond pärnakat Ammende aias kontserdil “Kummardus Valgrele” Raimond Valgre loomingut, mida esitasid tuntud näitlejad.
Kontserdil astusid lavale Hele Kõrve, Andero Ermel ja Mart Toome Tallinna Linnateatrist ning Sepo Seeman ja Jüri Vlassov Pärnu Endlast. Esinesid veel Hanna-Liina Võsa, Mati Palm ja Mihkel Smeljanski. Taustavokaali laulsid Marvi Vallaste ja Bert Pringi ja näitlejaid saatis Urmas Lattikase ansambel.
Kontserdi korraldaja Kai Tarmula sõnade kohaselt suutsid näitlejad tekitada Ammende aias tõeliselt intiimse atmosfääri, mida nautis loodetavasti iga kontserdikülastaja.
„Kontsert kujunes väga vahetuks ja eriti tõstaks esile Hele Kõrve esitust, kes läks publikule väga peale,“ märkis Tarmula.
Galaõhtul tehti teatavaks Raimond Valgre pärandi auhinna omanik, kelleks valis Pärnu Rotary klubi sel aastal maailmaakulsa kitarristi Francis Goya, kes saabub Eestisse auhinda vastu võtma järgmise aasta kevadel.
Foto: Malle Kosk

Tundlikud hetked helides

„Pjotr Tšaikovski 170”: Mati Palm (bass) ja Maria Veretenina (sopran), klaveril Tarmo Eespere ja Piia Paemurru 16. X Matkamaja saalis.

Laupäeval anti Tallinnas Pjotr Tšaikovski 170. sünniaastapäevale pühendatud kontsert, kus tuntud vene helilooja vokaalloomingut esitasid Eesti kõigi aegade tuntuim bass Mati Palm ning mitmeid laulukonkursse ja preemiaid võitnud noor lauljatar Maria Veretenina. Kontserdipaika kaunistasid Oleg Võssotski maalid. Tšaikovski (1840–1893) on maailmas üks tuntumaid ja populaarsemaid heliloojaid. Tema loomingule on omane romantiliselt kirglik igatsus, lüürilisus ja fataalne dramatism. Tšaikovski romansid on kui hetkemeeleolud helides, tunnete põlemine mažoorses eufoorias või saatuslikud-dramaatilised tundehetked minoorses kõlapildis. Tema laulud on voogavad minajutustused, kirglikud läbielamised, mis esitavad lauljatele kõrgeid draamakunsti ja vokaaltehnilisi nõudeid.

Mati Palm ja Tarmo Eespere alustasid kontserti tuntud romansiga „Kesk voogavat balli”. Sooja ja pehme tämbriga bassihääl viis kuulajad otsekohe Tšaikovski emotsionaalsesse tundemaailma. Laulja suurepärane vene keele valdamine tõi kuulajateni iga sõna ja mõttevarjundi. Minoorse koloriidiga „Jälle nii üksinda ma” kõlas taas kauni ja ühtlase legato’ga. Laulja ja pianisti aastatepikkune suurepärane koostöö on tunnetatav igas laulus. Erilise tundehetke lõi publikule romanss „Vaid see, kes tundnud on”. Gremini aaria ooperist „Jevgeni Onegin” täitis suurejooneliselt kogu saali. Kahtlemata on Gremin üks Palmi paljuesitatud rolle ja bel canto põhimõtetele tuginev laulukool andis selles ettekandes suurepärase tulemuse.

Maria Veretenina ja Piia Paemurru esitasid nimitegelase aaria ooperist „Jolanthe” ja Tatjana kirjastseeni ooperist „Jevgeni Onegin”. Noor ja kaunis solist laulis mõlemad aariad suure emotsionaalsusega ja pani kuulajad kaasa elama kangelannade hingelistele läbielamistele. Paemurru on energiline ja kindel lavapartner, täpne nüanssides ja tähelepanelik laulja tundevarjundite toetaja. Tatjana kirjastseen on kui väike lavastus, pakkudes publikule nii muusikalist kui ka visuaalset vaatemängu. Kahtlemata sobib Tatjana roll Vereteninale väga. Ning kui noor sopran saaks edaspidi kõrges registris kindlust juurde, et kõla dramaatilistes kulminatsioonides ei väheneks, laieneksid tema võimalused repertuaarivalikul veelgi. Romanss „Hirmus hetk” helilooja enese tekstile kõlas Palmilt kui jutustus vabas ja ühtlases legato’s. Kontrastsena mõjus romanss „Jällenägemine”, kus emotsionaalse pinge tõus loo lõpus kutsus esile publiku braavohüüded. Laulja ja kontsertmeistri väga hea ansamblitunnetus avaldus lauludes „Meeletud ööd” ja „Don Juani serenaad”. Veretenina kauni häälekasutusega esituses kõlasid veel „Hällilaul”, „Kas ma olin rohukene põllul” ja „Oleksin ma teadnud”, lustakas „Pimpinella” pani lauljatari publiku heameeleks tantsu keerutama. Veretenina on kahtlemata väga lavaline ja särav sopran.

Romantiline ja emotsionaalselt vaheldusrikas kontsert pälvis rohkearvuliselt publikult tormilise ja kestva aplausi.

Vaike Kiik-Salupere 22.10.2010 SIRP

Teenekas laulja tegi tartlastele kummarduse

01.12.2009
Alo Põldmäe, Helilooja

Bassbariton Mati Palm on tartlastele vana tuttav. Kontsert Tartu Ülikooli aulas oli teeneka laulja tervitus ja ühtlasi kummardus Tartu publikule.

Nimelt tähistas nüüdne esinemine tema 45 aasta tagust, Tallinna konservatooriumi üliõpilasena antud esimest soolokontserti siinsamas aulas 8. aprillil 1964.

Eelmise nädala kontserdi sümboolset sidet Tartuga tähistas seegi, et see oli lülitatud Elleri-nimelise Tartu Muusikakooli aastapäeva sündmuste ritta. Nii kontserdi korraldajal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial kui ka Elleri koolil on tänavu 90. aastapäev.

Mitmekülgne solist

Mati Palmi tunneme kui mitmekülgsete võimetega solisti, kes valdab võrdselt ooperi-, oratooriumi- ja soolalaulu repertuaari. Ta on enda kohta öelnud: «Ooper on mu südametunnistus, oratoorium mu armastus, kammerlaul mu hobi.»

Ta on andnud üle 400 soolokontserti Eestis ja teistes Baltimaades, Moskva ja Leningradi esindussaalides ning ka kaugemate maade tuntud kontserdipaikades nagu Glenn Gouldi stuudio Torontos või Havanna Rahvusmuuseumi saal.

Palju tähelepanu on Palm pühendanud vokaalloomingu tervikprogrammidele, andes sellest žanrist ülevaateid tihti omanäolisest vaatenurgast, milles on olnud harivaid ivasid spetsialistidelegi. Need on haaranud väga erinevaid ajastuid ja tekitanud pidevalt huvi ka väljaspool Eestit.

Aastast 1967 on Palmi lauljatee olnud seotud rahvusooper Estoniaga.

Ta on loonud üle 70 eriilmelise rolli, neist korduvalt suurtel rahvusvahelistel lavadel Hollandlasena (Wagneri «Lendav Hollandlane»), Gre­minina (Tšaikovski «Padaemand»), Basiliona (Rossini «Sevilla habemeajaja»), reas rollides Mussorgski ja Verdi ooperites.

Stiilne kava

Tartu Ülikooli aula stiilselt koostatud kontserdi esimene pool sisaldas eesti muusika klassikasse kuuluvaid romansse. Teise poole täitis põhiliselt itaalia muusika.

Kontserti avama oli valitud Artur Kapi igihaljast armastuse värskust kiirgav sajandivanune «Metsateel». See laul on tõeline kullafondi esindaja ja küllap veel tulevikuski heliloojaile eeskujuks, kuidas ühendada annet, inspiratsiooni ja tundeid.

Järgnes mitmeid lausa põnevaid romansse, näiteks Mart Saare «Vaikus», millest kiirgas ekspressiivset sisemist dramaatikat, ja laul sai veel teise, tugevate tagamaadega tähenduse. Või Eugen Kapi kuulama sundivad suure tõusuga «Kutsumine» ja eesti atonaalse muusika pärl «Lilled».

Eesti laulude ploki lõpetasid kaks Villem Kapi romanssi, «Kui lõpeb suvepäeva viimne vine» ja «Rannal». Neist viimane sisaldas tuntud kantaadi «Põhjarannik» hingust ja mõjus sellisena lausa avastuslikult.

Itaallaste ammendamatust lauluvarast olid kontserdile valitud imeilusa meloodiaga Falconieri «Kaunid kiharad», terviklik ja suurt pintslitõmmet meenutav Scarlatti «Päikesesära Gangesel» ning enam ooperiheliloojana tuntud Bellini peene viimistlusega laulud «Valus mälestus» ja «Hõbedane kuu».

Barokiaja ooperi elurõõmust pakatav vaim täitis saali, kui kõlas pidulik aaria «Sind ülistan ja kuldan» Bononcini ooperist «Griselda». Järgnesid katked Bellini «Puritaanlastest», Verdi «Simon Bocca­negrast» ja nn leivanumbritena Gounod’ «Faustist» ja Rossini «Sevilla habemeajajast».

Ooperirollidega pääses kontserdil eriliselt mõjule Palmi ümberkehastumisvõime, oskus sisse elada väga erinevatesse karakteritesse. Nendega sai ta demonstreerida ka oma hääle täiskõla (mis oli muljetavaldav), oskust seda pingestada ja esile tuua dünaamilisi kontraste.

Väsimatu muusikarüütel

Tartu publik ei olnud aplausiga kitsi, et kiita Palmi kui väsimatut muusikarüütlit.

Haaravale kontserdielamusele aitas palju kaasa aula valge kontsertklaver Steinway, mille helidelaeka peeneks kõlavarahoidjaks – Mati Palmi ansamblipartneriks – oli Peep Lassmann.

http://www.tartupostimees.ee/?id=195493

ARVUSTUS: Meeldejääv õhtu, Alo Põldmäe/ Sirp

Alo Põldmäe (Sirp) arvustus kontserdile „Mati Palm – grimmis ja grimmita”
24.04.2009
Kontserdiga „Mati Palm – grimmis ja grimmita” tähistati Estonia tunnustatud solisti selles teatris tegutsemise 40. aastapäeva. Õhtu oli mitmeti eriline – nii kontrastirohke ja mitmekesise kava kui omapärase kontserdipaiga poolest. Kohe hakkas kõrva Valge saali paindlik akustika ja loomulik kõla. Estonia tutvustas Valget saali kontserdipaigana juba eelmisel aastal, käivitades siin kontserdisarja „Pühapäevased pärastlõunakontserdid”.
Üks viimaseid kontserte oli lauljatar Kädi Plaasi päralt. Kindlasti kuulub see saal akustilises mõttes Tallinna kontserdipaikade plusspoolele ja kuigi seal on kontserte varemgi korraldatud, väärib Valge saal suuremat tähelepanu.

Mobiilselt kammermuusika paigaks kujundatav saal on hubane ja ka seintel rippuvad maalid kuulsatest estoonlastest loovad muusika kuulamiseks hea eelhäälestuse. Mati Palmi 12 muusikapala sisaldav kontserdikava andis läbilõike tema repertuaari kõige erinevamatest tahkudest ja oli kui kokkuvõte seni tehtud hiigeltööst barokist dodekafooniani, Verdist Wagnerini, Schubertist eesti kammerlaulu paremikuni. Stiilipuhast esitust ja peent musitseerimist sai kuulda näiteks aarias J. S. Bachi „Jõuluoratooriumist”, Schuberti laulus „Saladus”, Eduard Oja laulus „Me olime nagu lapsed”. Nii õhtu peategelane kui peene tunnetusega ansamblipartner pianist Peep Lassmann pakkusid seegi kord kõrgtaset. Hea akustikaga saalis sündis muusikaelamus. Kontserdi südamlikku tonaalsust rõhutasid Arne Miku asjakohased, kohati humoorikad meenutused Mati Palmi laiahaardelisest tegevusest: osalemistest Savonlinna ooperifestivali etendustel ja mujal maailmalavadel, tööst rahvusvaheliste laulukonkursside žüriides, tänuväärsest tegevusest kultuurikontaktide hoidmisel Venemaaga, laulupedagoogi ametist Eesti muusika- ja teatriakadeemias, osalemisest Schuberti laulukonkursil 1967. aastal Viinis, sealtpeale tuli ka aina süvenenud huvi Viini uue koolkonna heliloojate loomingu vastu.

Seostatuna viimase faktiga kõlasid kontserdil kõrvuti Franz Schuberti ja Arnold Schönbergi laulud. Värskelt mõjus Viini kooli kontekstis kõrvalehüpe eesti muusikasse, kui kuulsime Eugen Kapi laulu „Lilled” – eesti atonaalse muusika pärli! Lisaks muusikalistele kommenteeris Arne Mikk ka Mati Palmi sportlikke saavutusi. Küsimusele, kuidas ta on suutnud nii kaua lavavormi hoida, vastas Palm: „Minu sportlik alge on edasi läinud ka laulmisse”. Saime teada, et Palm on liikumise Eluterve Eesti eestvedaja ning spordiseltsi Kalev liige. Tänini kuulub talle koolinoorte kettaheite rekord, mida isegi Gerd Kanter ei saanud ületada, sest ketas on vahepeal raskemaks tehtud. Ooperikatked oli Mati Palm valinud Bellini „Puritaanlastest”, Tšaikovski „Jevgeni Oneginist” (Gremini aaria), Wagneri „Lohengrinist”, Boito „Mefistofelesest” ja Verdi „Attilast”. Tõusvas joones esinemise lõpetaski duett Verdi ooperist „Attila”, kus kaks võimsat väepealikut, roomlaste Ezio ja hunnide Attila, selgitavad elu ja surma küsimusi. Selles stseenis oli Mati Palmile vääriliseks vastaseks kolleeg Estoniast, bariton Aare Saal.

Kontsert toimus 6. aprillil.